Ühel vihmasel oktoobrikuu hommikul istus meie sisutoimetaja Janne maha kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapasega, et rääkida kirjutamisest, tema uuest noorteromaanist “August” ja sellest, miks ka kogenud kirjanikul peab olema oma meeskond.
Heli, sul on olnud väga produktiivne karjäär. Kui ma õigesti arvutasin, siis 13 aasta jooksul 38 raamatut.
Jah, 2011 veebruaris ilmus esimene raamat. (toim. noorteromaan “Lõpupidu”)
Mis on sinu produktiivsuse saladus?
Ah nii kohe või? (järgneb naer)
Raamatu kirjutamisel on see vana tõdemus, et raamat saab valmis kirjutades. Ükstapuha, mis sa õpid või harjutad või teed, kui sa ei kirjuta, reaalselt raamat valmis ei saa. Ja mul ongi see, et ma lihtsalt kirjutan. Kuna ma olen saanud nii palju kogemusi sellega, et ma saan sellega hakkama, ma suudan kirjutada lõpuni, siis mul ei teki seda kohta, et äkki ma ei saa sellega hakkama.
See on täpselt see, mida mina ka oma töös näen hästi palju. Et inimestel tekib kahtlus, et äkki ma ei saa seda valmis.
Ja vaata, teine asi, mis on inimeste suurim mure, kellele mu raamatut on vaja: kas kellelegi on seda lugu vaja? Ma olen näinud nii palju, et igat raamatut on kellelegi vaja. Ega minule ka ei ole kõiki maailmaraamatuid vaja. Mulle ei meeldi kõik maailma raamatud, aga kusagil on raamatud, mis mind väga puudutavad, mis mu elu on täiesti pööranud nii, et ma loen seda raamatut ja sel hetkel minu elus midagi muutub. Minu raamatutest igaüks on kellelegi elu muutunud ja ma olen näinud seda. Kui sa hakkad uskuma sellesse, et su raamatut on kellelgi vaja, siis see ka kindlasti aitab raamatu valmis saada.
Kui me vaatame nüüd tagasi aastasse 2011, kui sul ei olnud veel neid kogemusi, et jah, ma saan sellega hakkama oma, siis mis oli see, mis pani siin kõigepealt pastakat kätte võtma?
Lugu. Ma tegelikult tahtsin kirjutada umbes üheksandas klassis, siis mulle öeldi, et noh, tee asjalikke asju ja noh, et kunagi tulevikus. Aga ega need lood siis ära kadunud. Need asjad kerisid peas muudkui edasi ja siis kümme aastat hiljem ma lihtsalt ei saanud, ilma et ma paneks selle loo kirja. Ma lihtsalt istusin maha ja hakkasin kirjutama. Ja noh, kui sa hakkad kirjutama, see lugu lihtsalt läheb. Ma ei ole peaaegu kunagi jätnud ennast kinni sellesse, kuidas õigesti kirjutada. Selles mõttes, et ma lihtsalt kirjutan seda lugu, nagu ta olla võiks. Kui sa lähed kaasa sellega, kuidas loomulikult inimese elu kulgeb, siis sa ei mõtle selle peale, et oo, et ma nüüd kirjutan raamatut.
Kas sa siis oled pigem nagu seda tüüpi kirjanik, kes alustab esimesest sõnast ja siis lihtsalt jutiga läheb lõpuni välja?
Enamasti jah. Nüüd on küll see, et ma ehitan hulga rohkem endal valmis, aga oleneb ka sellest, kui pikka asja ma kirjutan. Kui ma kirjutan neid lühiromaane (toim. sari Mõni õhtu romantikat) – no kui ma hakkaksin kümmet lehte mingeid stseene ja asju valmis kirjutama, siis see on juba sama pikk kui raamat ise. See pole mõistlik. Aga samas noorteraamatute sari – Laineharja lood, mida tuleb 12 raamatut – seal ma nägin unes ühte stseeni, siis tegelikult tuleb umbes kolmandas raamatus. Ehk seal ma hakkasin kolmandast raamatust pihta ja siis ma pidin hakkama mõtlema, kuidas ma jõuan sinna, kust see lugu puhta hakkas. Sellel on mul eeltöö tõesti juba üle kümne lehe või midagi taolist.
"On tähtis, et sa hoiad ennast liikumas, isegi kui sa ei tea täpselt, mis sa teed."
See siis ikkagi sõltub sellest, mis lugu sa kirjutad ja ka mis vormis seda teed?
Jah, just kui suur see lugu on. Kas ma suudan seda oma peas hallata ja järge pidada või mitte? Kui ta on suurem, siis tegelikult mul on ikka igasugused suured plakatid kodus seinte peal; mul on post-it’id kasutusel, hunnik erinevaid markereid, pliiatseid, suured pabered, kuhu teen jooniseid. Et tegelikult, kui ma kirjutan ühte raamatut, siis mu töötuba täis asju, mis on selle raamatuga seotud. Ma teen seda praegu kindlasti rohkem kui varem.
Samas ma ei tunne, et ma peaks teadma, mis lõpus saab. Pigem ma tunnen ennast nüüd turvalisemalt ja ma ei muretse sellepärast, et kus on keskpunktid ja pöördepunktid. Ma ei pea neid üldse teadma, et alustada. Kui ma ei tea, siis ma ei tea; kui ma tean, siis on väga tore. Pigem on tähtis, et sa hoiad ennast liikumas, isegi kui sa ei tea täpselt, mis sa teed.
Jaa, kindlasti.
Sisutoimetamisega olen ma ka saanud kogemuse mitme raamatuga ja nüüd ma tean seda, et kui ma asjad väga pekki keeran, siis mul on inimene, kes ütleb, et kuule, et tõsta asjad ümber. „Mälestusteta suvi“ teine osa oli see, kus ma kirjutasin raamatu käsikirja valmis ja siis proovilugeja või sisutoimetaja moodi inimene oli see, kes ütles, et kuule, tõsta see algus lõppu ja lõpp algusesse ja keskpaik sinna. Ma tõstsin põhimõtteliselt kõik ümber ja see lugu on tohutult vägev ja vahva. Kuigi tegelikult see pole üldse see, mis järjekorras ma ta alguses kirjutasin. Ma nagu ei teadnudki, et kui hästi need asjad ka teises järjekorras toimivad. Ma panin kõik asjad kirja ja neid sai ümber tõsta. Pärat teed õmbluskohad korda ja sellest saab hulga mõistlikum lugu. Aga kui ma oleksin jäänud sinna, et kas ikka on õige sündmuste järjekord, siis meil ei oleks seda raamatut praegu. Nii et professionaalide abi saad kasutada siis, kui oled oma töö ära teinud.
Kui me siin juba sisutoimetajatest räägime, siis mis ajendas sind üldse sisutoimetajaid kaasama?
Minu see esimene kogemus „Mälestusteta suvi“ teise osaga oli see, et üks teine kirjanik vaatas üle. Seal ma sain selle kogemuse, et selline asi on võimalik. Et keegi teab minust rohkem teooriat. Ja sealt edasi ma olen teadlikult otsinud inimesi, kes vaataks üle. Kõige lihtsam vastus on see, et praegu mulle tundub, et lihtsam on kasutada kellegi abi, kes on selle asja selgeks teinud endale, selle asemel, et ise hakata õppima ja siis lood jätta kirjutamata. Ma mõtlen, et ma ei pea kõike ise oskama. Kui keegi oskab, las ta teeb.
"Sisutoimetamine annab mulle endale ka arusaamise sellest, millest ma kirjutan."
Paljudel kirjanikel tekib oma teksti suhtes tekstipimedus ju. Et sa võid lugu mitu korda läbi lugeda, aga ega sa aru sellest saa, et sul on seal üks väikene augukene. Sinu enda aju täidab selle koheselt ära. Et selles suhtes ma leian ka, et see teise silmapaari kaasamine on ikka väga oluline.
No vot seda ma olen korduvalt rääkinud, et ma ei tea, millest mu raamatud räägivad. Sellepärast et ma tean seda kümmet versiooni, mis mul oli selle raamatu jaoks, onju? Siis ongi täpselt see, et ma olen enda jaoks täitnud kõik augud ära nende kümne versiooniga, mis võis veel olla. Tõepoolest ma ei näe neid auke, sest, ma ju tean, mis seal on, onju? Kuidas te (toim. lugejad) aru ei saa, mis seal on? Et jah, täitsa nõus.
Ja selle viimase noortekaga – kui sa kirjutasid mulle kokkuvõtte sellest, siis ma vaatasin: „Aa! Mu raamat räägib sellest! Jaa, see on see teema ja see on teine teema.“ Loomulikult ma teadsin, et seal on juttu keerulisest perekonnast. Aga see, et jaa, mu raamatus ongi jututeemaks lapsed keerulistest peredest? Ma ei mõelnud seda niiviisi plärsti! teemana panna, sest minu jaoks on see pigem „selle inimesega juhtub see sündmus ja teisel inimesel see juhtum“. Ja seda lugeda oli nii, et „Aa selge! Ma tean, et mul läheb edasi nüüd ka järgmistes osades see ja see teema.“ See nagu annab mulle endale ka arusaamise sellest, millest ma kirjutan.
Kui me võtame nüüd selle viimase teose, siis lisaks sisutoimetajale sul olid ka proovilugejad. Mis on sinu jaoks sisutoimetaja ja proovilugejate sarnasused ja erinevused?
Sarnasus ongi see, et teise pilguga inimene, kes teab asjadest midagi, vaatab üle ja toob välja need kohad, kus teised ei saa aru, mis toimub või peaks kuidagi teisiti olema või nagu kus tekib küsimusi. Aga erinevus on põhimõtteliselt ilmselt professionaalsuse astmes. Ma nüüd püüan, et ma ei solvaks kedagi, aga proovulugejal ilmselt ei ole nii palju seda kogemust ja haridust erialaselt. Sisutoimetaja kommentaarid ja kokkuvõtted on olnud sisukamad.
Kas koostöös sisutoimetajaga oli ka midagi, mis sind veel üllatas, lisaks sellele, et said teada, millest su raamat räägib?
(naer)
See oli juba piisavalt suur asi.
(naer jätkub)
Ei no selles mõttes, et ma ikka tean, millest ma kirjutasin, aga parim oligi selle suure pildi näitamine ja samas ka fookuste välja toomine, et millele on tähelepanu pööratud. See andis mulle sellise terviklikuma mõistmise. See võib olla oligi üllatus, et kuidas saab need asjad niiviisi ära sõnastada ja kokku võtta. Ma ise nagu ei taibanud, et see on võimalik.
Võib olla jagad ka oma sõnadega, millest siis Lainerharja noorte lugude esimene raamat „August“ räägib?
Põhimõtteliselt on tegu ühes väikses kohas ehk Laineharjal elavate noortega ja nende tegemistega ühe aasta jooksul. Kui see „Augusti“ pealkiri tekitab mõnes segadust, siis edasi tuleb „September“, „Oktoober“ jne. Seal on noored, kelle taustad on erinevad, kellel on omad võitlused ja raskused, millega hakkama saada. Ja loomulikult jällegi ka see, et tihtilugu me ei näe, millega teised tegelevad ja see pinnapealsus omavahelises suhtluses. Noorte ümber on täiskasvanud, kellel on oma elu väikses kohas. See omakorda tähendab, et sul tuleb tegeleda sellega, et kelle isa on kellele midagi ütlenud jne. Kuna ma ise väikses kohas elanud, siis see kogemus on väga sügavalt olemas. Ma tean, millest ma räägin. Ma püüan anda erinevatele noortele sõna. Oli küll mõte, et oleks täiesti eraldiseisvalt loetavad ka, aga need tuleb ikkagi algusest peale lugeda, sest tegevus läheb niiviisi järjest edasi ja osad on kõik omavahel seotud.
"Jaa, ma kasutangi abi ja välismaa autorid ka kõik kasutavad!"
Eestis väga ei ole tehtud selliseid kaheteistkümne raamatuga sarju. Mis on sinu jaoks selle sarja kirjutamise juures kõige suuremaks väljakutseks?
No see, et ma ei tea, kuhu ma üldse jõudma pean. Või mis mu tegelastega saama hakkab. Loomulikult on kogu aeg mõte, et ma pean nüüd ikka ette mõtlema rohkem, kui ma ühe raamatu puhul mõtlen. Osad on öelnud, et esimeses raamatus on venitamist, ei räägita inimeste saladusi välja, aga kui ma esimese raamatuga kõik saladused välja räägin, mis ma ülejäänud üheteist raamatuga teen? See on hästi suur väljakutse, kuidas hoida neid saladusi ja teemasid nii, et sa ühelt poolt annad piisavalt, et saaks tegelastele kaasa elada ja teiselt poolt mitte kõike välja rääkida.
Kõlab nagu töötoa seinad saavad väga kirjuks nendest märkmepaberitest.
Ja siis seesama meeskonna teema. Et oleks samad proovilugejaid ja sisutoimetaja, et kõik toimiks koostöös. Kõik teavad, mis juhtus esimeses raamatus ja nad teavad viiendat, kuuendat, kaheteistkümnendat. See on hästi suur koostöö koht. Ja vot see on, mida ma olen välisautorite juures alati kadestanud. Kui sa võtad mõne tõlkeraamatu, siis seal on kolm lehekülge inimesi, keda tänatakse, sest nad kõik osalesid jooksvalt kogu aeg selles protsessis. Raamat ise on võib olla mingi kakssada lehte, onju? Aga sul on kolm lehte inimesei, kes on tegelenud sellega. See on see, mida ma igatsen. Kui ma kasutasin esimeste raamatutega proovilugejate abi, siis mul tekkis tunne, et milles asi, et ma ei oska ise. Nüüd mul enam seda ei ole, vaid ma tunnistan, et jaa, ma kasutangi abi ja välismaa autorid ka kõik kasutavad. See, et meie pole Eestis seda teinud, on pigem olnud võimaluse puudus, mitte see, et poleks vaja. See vajadus on kindlasti meil kõigil.
Mis nõuandeid sa annaksid inimesele, kes alles mõtleb kirjutamisele?
No kõige lihtsam on see, et hakka kirjutama. Mis mina teen, on see, et mina jalutan oma ideedega. Mul on mingi mõte, mul on paber ja pliiats käes, taskus ja ma jalutan looduses kuskil üksinda. Aga leia oma koht, kus sa saad mõelda, kus su idee jookseb. Võib olla erinevad ideed ei tahagi sama kohta – metsas saad üht, kohvikus teist ideed arendada.
Põhimõtteliselt ole oma looga. Mõtle oma loole, pane oma lugu kirja. Ära mõtle sellele, mida sugulased sellest arvavad, mida keegi ütleb. Ei ole õiget ja valet lugu – alati saab selle korda teha. Aga sa pead lihtsalt hakkama kirjutama üles selle, mis sina öelda tahad. Tuleb kuskilt pihta hakada. Minu juurde on ka tulnud inimesed vahest, et mul on idee ja pool lehte, et aita sellest raamat teha. Sa pead ikka ise töö ära tegema – keegi ei saa sind aidata poole leheküljelise idee peale.
Edaspidi saad saata nad coachi poole.
(Naer)
Igal juhul on see, et sa ei lähe ütlema, et kuule, teeme nüüd koos raamatu, vaid täpselt ongi, et siis otsid teistsugust abi, onju? Ja mitte karta. Kindlasti on kuskil inimesed, kellele ei meeldi su lugu, kellele ei meeldi, kuidas sa kirjutad. Nendele inimestele võib olla ei meeldi ilmselt ka see, kes sa üldse oled, mis sa teed ja mis siis?! Kuskil on need, kes vajavad sinu lugu, kes vajavad seda, kuidas sina kirjutad. Ja nii ongi.
"Igat raamatut on kellelegi vaja."
Aga mis nõu sa annaksid neile, kellel on nüüd siis juba poolik või peaaegu et valmis käsikiri sahtlis, aga nad ei ole sellega kuhugi nagu edasi läinud?
No sisutoimetaja või coach on tõesti head kohad, kuhu jõuda. Siis (toim. kui käsikiri on poolik või justkui valmis) leiagi inimene, kes teab, mis ta teeb. Ma tean, et see on hirmus, aga annagi oma tekst närida teistele, professionaalidele, sest see tagasiside, mis sealt tuleb – isegi kui see on, et tõsta kõik ümber või et see ei sobi, teine ei sobi, – sa saad aru asjast ja sa saad hakata ümber tegema. Sa näedki ise ka teise pilguga. Või täpselt, kui sa ei tea, kus sa oled, siis jällegi, mine professionaali juurde. Ei, ta ei pruugi sulle öelda, kuidas seda lahendada, aga ta näitab sulle, miks sa üldse kinni seal kohas oled. Ilmselt me kinni jääme tavaliselt siis, kui ees mingi asi ei toimi ja tuleks mingid asjad ümber vahetada. Seda suudab sulle professionaal ütelda hulga kiiremini. Sa võid ise istuda kümme aastat ja mõelda, et näe, ma tahtsin raamatu valmis saada, aga ma jäin kinni. Selle asemel mine professionaali juurde – ta ütleb sulle kohe ära, miks sa seal kinni oled ja sa saad oma raamatu sel aastal valmis olla.
Sinu uus raamat – kust kohast inimesed saavad seda osta ja kas sul on töös juba mõni uus projekt?
Uus projekt peale üheteist raamatu?
(Naer)
Minu raamatud on kõik kättesaadavad nii Apollos, Rahva Raamatus kui ka Heli Kirjastuse kodulehel. Järgmisena tuleb mul järgmine romantiline lühiromaan, „Sündinud kirjanik“. Ja siis ma kirjutan Laineharja noorte kõik üksteist puuduvat osa ära. Ehk need kaksteist raamatut on paigas, mis tulevad järgmiseks.
Tööd on küllaga.
On. Niikaua kuni lugejaid jätkub, nii kaua on hea teha. Kui loetakse, siis kirjutan.
Noh, praegu ju raamatukogu laenutuste statistika näitab, et Eesti rahvas loeb ikka väga hea meelega.
Jah, tundub küll. Eelmine aasta ma olin hästi üllatunud, sellepärast et tegelikult ma eelmise kahe aasta jooksul kirjutasin kokku kolm raamatut või kaks isegi. Igal juhul vähe, kui võrrelda, et ma olen ka mingid aastad seitse raamatut välja andnud. Lihtsalt omaenda elu ja elukorralduse muutusele läks nii palju aega ja energiat, siis ma lihtsalt ei suutnud. Selle pärast oli üliäge näha, kui kõrged on laenutuste numbrid minu raamatutele. Ma olen nii tänulik kõigile ja ma loodan, et nii jätkub.
Meie soovime sulle väga palju edu, et see produktiivne laine muudkui jätkuks ja inimesed saaksid rohkem toredaid lugusid lugeda.
Kuni me koostööd teeme, nii kaua see ilmselt jätkub. Aitäh!
Heli Künnapas on 5 lapse ema, kirjanik, kirjastaja, koolitaja, blogija. Tema sulest on ilmunud üle 30 raamatu. Heli tegevustega saad järge pidada tema blogis “Minu ilus elu maal”.
Heli uue noortesarja “Laineharja noorte lood” esimest lühiromaani “August” saad soetada Heli Kirjastuse veebilehel.
