“Kirjanikuks sünnitakse, mitte ei saada.” Miskipärast muusikute ja kunstnike kohta niimoodi ei öelda. Keegi ei oota, et inimene sünniks klaverivirtuoosina või võimega esitada keerulist tantsurutiini. Me teame, et isegi andekad muusikud, tantsijad ja kunstnikud läbivad aastatepikkuse väljaõppe, täiustades oma oskusi distsipliini ja praktika kaudu.
Kuid mitte kirjanikud – nemad peavad juba emaüsast väljuma kaasasündinud talendiga. Kuid kas see on tõsi? Kuigi loomulik anne võib anda kirjanikule edumaa, on kirjutamine oskus, mida saab arendada, täiustada ja omandada pühendumuse, õppimise ja harjutamise kaudu.
Kirjutamine on oskus nagu laulmine või tantsimine
Paljud usuvad, et kirjanikud on loomulikud sõnasepad, kellel on sünnipärane võime jutustada kaunite sõnadega väljamõeldud lugusid. Kuid kui me mõtleme kirjutamisest nagu igast muust loomingulisest oskusest, siis saame kiiresti aru, et isegi andekad kirjanikud peavad aega investeerima õppimisse ja enese täiustamisse.
Täpselt nagu tantsija peab harjutama samme või laulja treenima oma häält, peab ka kirjanik harjutama. See hõlmab mitte ainult kirjutamist ennast, vaid ka tehnika tundma õppimist, tagasiside kuulda võtmist ja, võib-olla kõige olulisemalt, teiste tööde lugemist. Kirjanikud ei ärka lihtsalt ühel päeval üles täiusliku stiili ja laitmatu tehnilise oskusega – nad ehitavad need aja jooksul üles.
Üks selle idee varasemaid pooldajaid oli Aristoteles, kes juba aastatel 336–322 e.m.a arutles nii loo ülesehituse kui ka karakterite ja sõnastuse üle. Tema õpetusi, mida meil on võimalik lugeda teosest „Luulekunstist“ (tõlkinud ja kommenteerinud Jaan Unt), võib pidada tänapäevase lugude kirjutamise õpetuse aluseks.
Aristoteles lihtsalt ei vaadanud näidendeid – ta püüdis mõista, kuidas neid luuakse, lahates süžee, tegelaskujud ja sõnade seadmise õpitavateks kontseptsioonideks. See ajalooline näide tõestab, et juba ammustest aegadest alates on kirjutamine midagi, mida saab õppida ja õpetada.
Kolm põhivaldkonda, mida kirjanikuna arendada
Kirjutamismusklit saab treenida keskendudes kolmele põhivaldkonnale: loovusele, tehnikale ja distsipliinile. Need kolm sammast loovad aluse igale ambitsioonikale või kogenud kirjanikule, kes soovib oma oskusi täiustada.
Loovus: ideede loomine ja inspiratsiooni kasutamine sinule sobival ajal
Loovust peetakse sageli kirjutamise maagiliseks küljeks, nö tabamatuks muusaks, kes õnnistab kirjanikke talle sobival ajal, kuid ka loovust saab arendada. Mõned usuvad, et kirjutada saab ainult siis, kui inspiratsioon peale tuleb, kuid tegelikult on võimalik seda ise esile kutsuda.
Kuidas loovust arendada:
- Vabasta loovus läbi loovkirjutamise harjutuste või kirjutamise promptide: Nii loovkirjutamise harjutused kui kirjutamise promptid annavad sulle ette ülesande või teema, millest kirjutada. Mida rohkem harjutad end neid kasutama, seda kergemini saad end viia sinule sobival ajal kirjutamislainele.
- Leia loovuse tippmomendid: Kui tead, kas sul jutt jookseb paremini hommikul või õhtul, muusikaga või muusikata, on sul võimalik luua ideaalselt kirjutamise keskkonda. Pane küünal põlema, võta kõrvale tass teed ja lase muusikal end viia fantaasiamaailma.
- Investeeri ideepanka: Kanna kaasas märkmikku või kasuta telefoni märkmeid, et jäädvustada juhuslikke mõtteid, tähelepanekuid või vestlusekatkeid, mis sind kõnetavad ja inspireerivad. Neid saad hiljem kasutada uute lugude loomisel või pooleliolevate edasi kirjutamiseks.
Tehnika: kirjutamise kunsti mõistmine ja erinevate võtete oskuslik kasutamine
Suurepärased ideed on olulised, kuid struktuuritus või kehv sõnavara võib nad kiiresti muuta lugejale ebameeldivaks. Siin tuleb mängu tehnika. Nagu tantsijad harjutavad erinevaid stiile ja lauljad õpivad häält kasutama, peavad kirjanikud õppima ja lihvima oma tehnikat.
Kuidas tehnikat arendada:
- Arenda kriitikameelt läbi teadliku lugemise: Võta kätte mõni enda lemmikteos – miks on see su lemmik? Kuidas on autor oma loo üles ehitanud? Pane tähele, mis töötab ja mis mitte, ning mõtle, miks teatud lõigud sind köidavad või vastupidi, ei toimi.
- Uuri jutustamise põhialuseid: Alates süžee ülesehitusest ja karakteriarengust kuni stiili ja dialoogini – loo tehnika mõistmine on oluline. Saad neid õppida kirjutamiskursustel, kirjutamisraamatute või veebiallikate kaudu, nt siinsamas Raamatuvabriku blogis.
- Ole avatud tagasisidele: Kui annad kellelegi oma kirjatüki lugeda, siis ära oota ülistavat tagasisidet, vaid esita lugejale küsimusi, mis sind arendavad. Milline osa kirjatükist meeldis sulle kõige rohkem/ vähem? Kas dialoog kõlas loomulikuna? Kes oli sinu lemmiktegelane? Miks? Tagasiside on küll väga subjektiivne, kuid siiski paljuski õpetlik.
Enesedistsipliin: harjumuste kujundamine, mis toetavad kirjutamist
Kolmas võtmeaspekt suurepäraseks kirjanikuks saamisel on enesedistsipliin. Loovus ja tehnika ei tähenda palju, kui sa ei ole valmis maha istuma ja tegelikult kirjutama. Kirjutamine on raske töö ja on lihtne lasta end kellelgi või millelgi segada, kuid distsipliin hoiab sind unistuste suunas liikumas.
Kuidas enesedistsipliini arendada:
- Loo kirjutamisgraafik: Sea kalendrisse regulaarne kirjutamise aeg. Enamikel on võimatu Stephen Kingi moodi iga päev kirjutada, kuid kasvõi tund aega kord nädalas on juba edusamm. Oluline on järjepidevalt anda enda loovusele teostumise aeg.
- Sea realistlikke eesmärke: Rahvusvahelise kirjutamiskuu eesmärk on 30-päevaga kirjutada 50 000 sõna. See on teostatav, kuid mitte jätkusuutlik kirjutamise viis. Jaga oma kirjutamisülesanded hallatavateks osadeks. Olgu selleks sõnaarvu eesmärgid (137 sõna päevas teeb 50 000 sõna aastas) või peatüki lõpetamine kindlaks kuupäevaks, selged eesmärgid aitavad hoida hoogu.
- Loo treeningkava: Avades pooliku kirjatüki juhtub ikka, et tuleb peale kirjutamiskramp või soov hoopis juba kirjutatut toimetama hakata. Selle vastu aitab treeningkava. Kui sul on tund aega kirjutamiseks planeeritud, siis esimesed 10 minutit veeda loovkirjutamise harjutust tehes, siis 40 minutit lugu kirjutades ja viimased 10 minutit tee märkmeid kirjutatu kohta. Mis edasi peaks juhtuma? Mis ideid veel pähe tuli? Miks tegelane just niimoodi ütles või mõtles? Märkmed aitavad sul järgmine kord lihtsamini kirjutamise lainele jõuda.
Kui kirjanikuks tõesti sünnitakse, siis sünnib ta hetkel, kui inimene otsustab kirjutamise kasuks. Nagu iga teine oskus, saab ka kirjutamist õppida, harjutada ja aja jooksul täiustada. Seega, ära lase kaasasündinud talendi müüdil end tagasi hoida. Pea meeles: tõelise kirjaniku mõõdupuu ei ole see, kust nad alustavad, vaid kuhu nad aja jooksul jõuavad.
